EJA - Art

Külapiltnik Erkki Lille

(5.12.1942 Tartu - 16.2.2003 Elva)

Peeter Tooming kirjutas Õhtulehes 11. oktoobril 1995:
"Fotokeldris Lee on Kosel töötava päevapiltniku Erkki Lille personaalnäitus. Enamikus on väljas suuremõõdulised portreefotod, mille ootamatuks omapäraks on nende detailirikas ja värvitruu koloreering. Ärgem rutakem arvama, et eksponeeritud on tavalised värvifotod - tegu on hoopis ülevärvitud mustvalgete piltidega. Ajaliselt astub Erkki Lille nagu mõnekümneaastase sammu tagasi foto minevikku, kui piltide koloreerimine oli tulus äri ja moodne ettevõtmine, sisuliselt on aga tegu ühe minevikutraditsiooni tänapäevase jätkamisega. Seni, kui püsib valgustundlikel hõbedasooladel baseeruv klassikaline fotograafia, jäib ausse ka käsitöölislik meisterlikkus fotode viimistlemisel. Kuna Erkki Lille on õppinud Tartu Kunstikoolis ning oskab seetõttu ka pintsliga ümber käia, mõnuvad tema koloreeritud fotod veenvalt ning meeleolukalt".

"Must mees, minu teada juudi rahvusest (vähemasti nimi, Isaak Svitski, näib seda kinnitavat), töötas kuuekümnendate aastate lõpuni Elvas kingsepana. Vaevalt oleks ta tulnud pildistama habetunult ja tööriietes, kui poleks kiiresti tarvis olnud sõjaveteranide ankeedifotosid. Klõps sai tehtud rutiinipäraselt ja enamvähem otsevaates. Kui hakkasin pilti täpsemalt vaatama, tekkis huvi mehe aruka, mõtliku näo ja veidi mureliku pilgu vastu. Ei saanud enne rahu kui olin teinud tast suurenduse. Esialgu häiris pildi hall tonaalsus, ühtlane hele foon ja ruudulise särgi kõverad kraenurgad. Negatiivi nõrgendamisega kaotasin fooni ja riietuse. Jäi ainult nägu, millest tegin suurenduse kontrastsele paberile, et kõik kortsud ja karvad paremini välja tuua. Tulemus oli algaja piltniku jaoks liigagi hea ja pean seda sündmust nüüd tagantjärele mõeldes nagu mingiks loominguliseks kingituseks, mis tõstis huvi ja lootust tuleviku suhtes.

Hiljem, kui olin Elvast kaugel, kuulsin, et Isaak oli surnud umbes kolm kuud peale meie kohtumist. Surm oli võtnud selle 73-aastase mehe. Tõenäoliselt oli see ka viimane pilt tema elus, õigemini öeldes - elust. Kuulus poeet, dramaturg ju filosoof Maurice Maeterlinck on kirjutanud, et tõelise portree saab inimesest alles surnuna. Ilmselt pidas ta silmas seda, et siis pole inimesel enam võimalust areneda s.t. muutuda ja tema surinäos peegeldub veel viimane joon, mida maine elu on sinna vajutanud. Mulle meeldib aga just selle näo elav, uuriv pilk. Juba kolmkümmend aastat ripub see pilt minu ateljees aukohal ja ma ei tüdine vist temast kunagi. Usun, et see on portree mehest, kes on juba teinud oma elutöö."

"Lgp. sm. E.Lille

Sain Teie poolt saadetud foto kätte mille eest Teile suur suur tänu. [.......] Minu isast eriti midagi kirjutada pole. Ta oli harilik töö-inimene ning seepärast üksikasju ta elust keegi ju kirja ei pane.
Pärit oli ta Lääne-Valgevenest (Pinski rajoon, Bresti obl.) mis oli kuni 1939 aastani Poola ala. Eestisse tõi teda 1917. aastal esimene maailmasõda kus ta teenis tsaariarmees. Teie kirjutises oligi eksitav viga isa vanuse määramisel. Isa sündis 1895 aastal ja suri l. mail 1968 aastal. Maetud Elva surnuaial.
Kingseppa tööd on ta teinud eluaeg. Parandanud vanu ja valmistanud uusi jalanõud. Punaarmeesse mobiliseeriti ta 1942. aastal [Venemaalt], kuhu ta oli evakueerunud sõja alguses.

Mõni sõna juutide eripäraste silmade kohta. See on väljakujunenud teatud määral ajaloolisel taustal, kuivõrd juutidel tuli elada pika ajaloo jooksul vähemusrahvusena ja tihtipeale põhirahva poolt teatud mõttes ja kujal põlatud ja alandatud seisuses säilitades samal ajal unistus saada kunagi vördluslikuks ja omada oma kodumaa (Sionistlik liikumine). On võimalik, et paljudele on see unistus jätnud oma jälje ka silmavaates.

See olgu siis selleks korraks kõik. Veelkord tänan Teid isa foto eest ja loodan Teiega veel kohtuda".

"Diana oli aastane kui ta ütles selgelt üksikuid sõnu. Pooleteise aastaselt sai temaga lihtsamaid asju juba rääkida. Kord, kui ta oli umbes kahe ja poole aasta vanune, jättis vanaema [Helga Redi (n. Blumenthal)] ta minu juurde fotoateljeesse hoiule, et ise kuskil ära käia.

Alguses oli Diana veidi uje aga üsna uudishimulik ja muutus pikkamööda julgemaks. Panin ta pöördtoolile istuma ja pidin pildistamiseks prozektorid lähemale sättima, sest väike neiu oli hästi tõmmu ja päevitunud. Kartsin, et ta tüdineb istumisest ja tegin ruttu ühe klõpsu. Naeratada ta ei kavatsenudki. Hiljem sai tehtud ka mõned suurendused sellest võttest.

Kui kaheksakümnendatel nägin TV-st Etioopiast päästetud nn. mustadest juutidest tehtud filmi, kus nägin imekauneid tõsiste nägudega lapsi, tuli meelde kohe Diana pilt. Värvisin ta siis veel üle (mõned kutsuvad seda koloreerimiseks) ja see pilt on ehtinud kolme fotoateljeed ja vähemalt kaht fotonäitust".

Erkki Lille sündis ja kasvas Tartus Supilinnas Kroonuaia tänaval kolmelapselise pere keskmise lapsena. Isal oli kodus fotoateljee, kus ta töötas üle 40 aasta järjest. Vanem vend Mart õppis klaverit ja lõpetas Tallinna Konservatooriumi pianistina. Erkkist 8 aastat noorem õde Silva on filoloog.
Kõik pere lapsed õppisid Tartu 1. Keskkoolis. Erkki õppis pärast põhikooli Tartu Kunstikoolis (lõpetamata).
Sõjaväeaeg kestis kaks aastat ja teenistuskoht asus Kaliningradi oblastis. Kunstiande tõttu leidis ta seal rakendust kujundaja ja kunstnikuna. Pärast sõjaväeteenistust käis Erkki fotograafia kursustel ja asus tööle fotoateljees Elva teenindusmajas. Seal tutvus abikaasa Hellega, kes töötas õmblusateljees.
Aastatel 1972-1979 elas pere Kehras, kus sündisid poeg ja tütar. 1979. aastal koliti Paunkülla ja 1982. aastal Kosele. Erkki töötas Kehra ja Kose fotoateljees.
Stagnatsiooniajal tegeles ta ka nn keelatud kirjanduse foto-paljundamisega. 1988. detsembris aitas kaasa MRP avalikustamise Eesti grupi tegevusele tuues autoga Soomest suure koguse trükiseid.
1990-ndate lõpupoole tegi mitmedkümned koloreeritud portreed tuttavatest ning leidis ka portreede tellijaid.
Erkki haigestus 2001. aasta kevadel vähki ja suri 2003. aasta veebruaris.